7.01.2012
Kell on 3.30 hommikul. Lennujaama uksest väljudes pahvatab
näkku 25 kraadine leitsak. On 20. juuli 2008. Oleme Thbilisis.
Gruusiast on meil väga kindel ja vankumatu arusaam – siin
tuleb veini juua. Pool tundi pärast lennujaamast väljumist ostab seltskond eestlasi
endale kohalikku käärinud viinamarjajooki ja sõit Vene piiri äärde Kazbegi
võib alata.
Umbes kolm aastat ja umbes sama palju kuid hiljem on mul õnn
naasta tagasi maale, kus armastatakse eestlasi ilmselt rohkem kui meie eestlased
seda ise suudame.
Grusiinidele paistab Eesti olevat suur vend, kellega sarnaneda
salaja ihatakse. Euroopa Liit aga armastav ja pehme vanaema, kelle süles saaks
probleemid unustada.
Armastust Euroopa Liidu vastu näitavad tähelipud Thbilisi
peatänaval, mis lehvivad siin võrdse uhkusega nii Radissoni hotelli ees kui
justiitsministeeriumi fassaadil.
Liiklushääled kõlavad
kui sümfoonia
„New York ja Manhattan
on minu unistus!“ ütleb mulle õhates Thbilisi lärmakatel tänavatel jalutades
Gruusia noormees Dato. Tänavatel, kus liiklusmärkidest näib suuremat õigust
pakkuvat tugev signaalipurtsakas.Hommikuste
ja õhtuste tipptundide ajal moodustavad autosignaalid korraliku pasunakoori,
kuhu politseinikud aeg-ajalt oma valjuhäälditega „vahele räppides“ liiklejatele
korraldusi jagavad.
„Euroopas on kõik hästi,“ ütleb Dato. „Miks ei võiks meie
liiklus olla sama hästi
korraldatud kui Itaalias?“ Üritan vastu vaielda, et ega see
Itaalia liiklus nüüd väga palju Gruusia omast erinegi, kuid see üritus nurjub
kiirelt.
„Isegi meie raha näeb
välja nägu euro!“ rõõmustab Dato lõpuks. Jah, kaks lari ja kaks eurot on
disainilt võrdlemisi ühesugused. Aga kui Eestis saab kahe euro eest vähemalt
kaks liitrit piima ja peenemat raha jääb sellest ülegi, siis Gruusias tuleb
liitri piima eest välja käia umbes 2 lari ja 80 tetrit (ca 1.2 eurot). Õlu on
siin piimast odavam.
Kazbegis külalistemaja pidav pereema jutustas meie
külaskäigul elavalt, kuidas ta ikka ja alati arvanud, et grusiinid ei tee muud,
kui istuvad laua taga ning joovad.
Pika laua taga peetavad suprad ja sinna juurde kuuluvad tamadad, on tõesti üks Gruusia Nokia. Siis sattus ta Eestisse ja muidugi
leidis siit endale häid sõpru. „Nüüd ma tean, et see arvamus grusiinide kohta
on kõigest müüt,“ ütleb ta muiates, näidates
üles väikest võidurõõmu, sest on üks rahvus, kes armastab alkoholi veelgi
rohkem kui grusiinid. Seda arvamust on
raske ümber lükata.
Kohalikud koolilapsed
rabavad mind kordamööda küsimustega minu alkoholieelistuste kohta „Do you like vodka? Do you like wine?“ Algul
ei võta ma nende ütlusi, et paljud neist proovisid veini esimest korda
viieaastaselt, kuigi tõsiselt. Minu umbusk kahaneb märgatavalt, kui 13-aastaseks
saanud Irina sünnipäeval tühjendavad 9aastased tüdrukud veiniklaasi minust kiiremini.
Suurim erinevus eestlaste ja grusiinide joogikultuuris on toostides.
Kui meil juuakse joomise pärast, siis grusiinid tõstavad alati klaasi kellegi
või millegi terviseks. Toostid on muidugi pikad ja põhjalikud, filosofeerides
näiteks teemadel, et õnneks pole vaja uut külmkappi, vaid õhtuks sooja suppi
või et tähtis pole, keda sa armastad, vaid et armastad.
Kuigi noored grusiinid paistavad pikkadest toostidest
väsinud olevat, levib siiski arvamus, et kuigi kõned ei peaks nii pikad olema,
oleks siiski ilus klaasi või pudelit tõstes paar sõna öelda.
Gorist paarikümne kilomeetri kaugusel kohaliku pere elutoas
tooste tõstes jõuab jutt paratamatult ka kolme aasta tagustele kurbadele
sündmustele.
Pärast perekonnaalbumi vaatamist lõpeb õhtu filmiga „5 Days
of War“. Kaadreid Gori linna pommitamisest on valus vaadata. Mõte, et selles
samas toas oli alles 20008. aasta augustis sõja eest varjus ligi 20 pere
sõpra-sugulast, on veelgi valusam.
Juulis 2008 oli supra’lauas
kuulda arvamust, et Venemaa rünnaku korral võtavad kõik lauas istuvad mehed
relvad ja lähevad sõtta. Umbes nii juhtuski.
Ani (25) on veetnud kõik lapsepõlvesuved Kazbegis. Ta meenutab,
et paljud tema sõbrad kutsuti kaitsesse. Ilma vähimagi väljaõppeta anti neile kätte
relvad.
Tulist augusti
ootasid grusiinid pikalt
Ani üks parimaid sõpru töötab spordikommentaatorina. Temagi läks
oma riigi eest seisma. Ani usub, et kui too poiss oleks pidanud lahingusse
astuma, poleks ta enne hukkumist ühtegi pauku jõudnud teha. „Mul oli väga suur
hirm tema pärast. Me ei saanud mitu päeva pärast mobilisatsiooni ühendust,“ ütleb
ta.
Lõpuks läks tolle sõbra noorem vend samuti kasarmusse. Ühel
ööl nende magalat pommiti. Ani teada sai neli või viis meest surma, teised
haarasid relvad ja neile anti käsk põgeneda.
Kui poisid elusate ja tervetena koju jõudsid, kurjustas
nende ema enne veel kui poegi kallistada
jõudis: „Mina teist desertööre ei kasvatanud!“
8. augusti öö, kui sõjalennukid üle Kazbegi lendasid, polnud
Anile suur šokk – ta oli teadmisega säärasest ohust üles kasvanud. Samuti ei
olnud tal hirmu, sest Kazbegi pole strateegiline sihtkoht ja olulisi maamärke
seal ei asu.
Alpinst Churab (49) meenutab, et oli päev varem koos teiste
mägironijatega Kazbegilt alla tulnud. Oma parimatel aastatel on Churab Gruusia kõrguselt
kolmanda mäe Kazbegi (5033m) tippu roninud ka 15 korda aastas. Järjekordset
mäevallutamist tähistati sellegipoolest mehiselt.
Öösel sakutas naine Churabi üles sõnadega, et sõda on lahti.
„Võtsin poisi kaenlasse ja panin jooksu,“ naerab kolmelapse isa Churab tagantjärele.
Kuhu ta jooksis, ei tea ta siiani - „Ja
tolka begal,“ ütleb ta vene keeles.
Churabil, on kindel veendumus: „Meil pole vaja ameeriklasi
ega venelasi! Meil on mäed, meil on sport ja meil on turism!“ Selle peale pakub
ta külalistele ploomiviina ning kohalikku juustu peale hammustamiseks.
