Meenutus Gruusiast

7.01.2012

Kell on 3.30 hommikul. Lennujaama uksest väljudes pahvatab näkku 25 kraadine leitsak. On 20. juuli 2008. Oleme Thbilisis.

Gruusiast on meil väga kindel ja vankumatu arusaam – siin tuleb veini juua. Pool tundi pärast lennujaamast väljumist ostab seltskond eestlasi endale kohalikku käärinud viinamarjajooki ja sõit Vene piiri äärde Kazbegi võib alata.

Umbes kolm aastat ja umbes sama palju kuid hiljem on mul õnn naasta tagasi maale, kus armastatakse eestlasi ilmselt rohkem kui meie eestlased seda ise suudame.

Grusiinidele paistab Eesti olevat suur vend, kellega sarnaneda salaja ihatakse. Euroopa Liit aga armastav ja pehme vanaema, kelle süles saaks probleemid unustada.

Armastust Euroopa Liidu vastu näitavad tähelipud Thbilisi peatänaval, mis lehvivad siin võrdse uhkusega nii Radissoni hotelli ees kui justiitsministeeriumi fassaadil.

Liiklushääled kõlavad kui sümfoonia

 „New York ja Manhattan on minu unistus!“ ütleb mulle õhates Thbilisi lärmakatel tänavatel jalutades Gruusia noormees Dato. Tänavatel, kus liiklusmärkidest näib suuremat õigust pakkuvat  tugev signaalipurtsakas.Hommikuste ja õhtuste tipptundide ajal moodustavad autosignaalid korraliku pasunakoori, kuhu politseinikud aeg-ajalt oma valjuhäälditega „vahele räppides“ liiklejatele korraldusi jagavad.

„Euroopas on kõik hästi,“ ütleb Dato. „Miks ei võiks meie liiklus olla sama hästi

korraldatud kui Itaalias?“ Üritan vastu vaielda, et ega see Itaalia liiklus nüüd väga palju Gruusia omast erinegi, kuid see üritus nurjub kiirelt.

 „Isegi meie raha näeb välja nägu euro!“ rõõmustab Dato lõpuks. Jah, kaks lari ja kaks eurot on disainilt võrdlemisi ühesugused. Aga kui Eestis saab kahe euro eest vähemalt kaks liitrit piima ja peenemat raha jääb sellest ülegi, siis Gruusias tuleb liitri piima eest välja käia umbes 2 lari ja 80 tetrit (ca 1.2 eurot). Õlu on siin piimast odavam.

Kazbegis külalistemaja pidav pereema jutustas meie külaskäigul elavalt, kuidas ta ikka ja alati arvanud, et grusiinid ei tee muud, kui istuvad laua taga ning joovad.

Pika laua taga peetavad suprad ja sinna juurde kuuluvad tamadad, on tõesti üks Gruusia Nokia. Siis sattus ta Eestisse ja muidugi leidis siit endale häid sõpru. „Nüüd ma tean, et see arvamus grusiinide kohta on kõigest müüt,“ ütleb ta muiates,  näidates üles väikest võidurõõmu, sest on üks rahvus, kes armastab alkoholi veelgi rohkem kui grusiinid.  Seda arvamust on raske ümber lükata.

Kohalikud  koolilapsed rabavad mind kordamööda küsimustega minu alkoholieelistuste kohta  „Do you like vodka? Do you like wine?“ Algul ei võta ma nende ütlusi, et paljud neist proovisid veini esimest korda viieaastaselt, kuigi tõsiselt. Minu umbusk kahaneb märgatavalt, kui 13-aastaseks saanud Irina sünnipäeval tühjendavad 9aastased tüdrukud veiniklaasi minust kiiremini.   

Suurim erinevus eestlaste ja grusiinide joogikultuuris on toostides. Kui meil juuakse joomise pärast, siis grusiinid tõstavad alati klaasi kellegi või millegi terviseks. Toostid on muidugi pikad ja põhjalikud, filosofeerides näiteks teemadel, et õnneks pole vaja uut külmkappi, vaid õhtuks sooja suppi või et tähtis pole, keda sa armastad, vaid et armastad.

Kuigi noored grusiinid paistavad pikkadest toostidest väsinud olevat, levib siiski arvamus, et kuigi kõned ei peaks nii pikad olema, oleks siiski ilus klaasi või pudelit tõstes paar sõna öelda.  

Gorist paarikümne kilomeetri kaugusel kohaliku pere elutoas tooste tõstes jõuab jutt paratamatult ka kolme aasta tagustele kurbadele sündmustele.

Pärast perekonnaalbumi vaatamist lõpeb õhtu filmiga „5 Days of War“. Kaadreid Gori linna pommitamisest on valus vaadata. Mõte, et selles samas toas oli alles 20008. aasta augustis sõja eest varjus ligi 20 pere sõpra-sugulast, on veelgi valusam.

Juulis 2008 oli supra’lauas kuulda arvamust, et Venemaa rünnaku korral võtavad kõik lauas istuvad mehed relvad ja lähevad sõtta. Umbes nii juhtuski.

Ani (25) on veetnud kõik lapsepõlvesuved Kazbegis. Ta meenutab, et paljud tema sõbrad kutsuti kaitsesse. Ilma vähimagi väljaõppeta anti neile kätte relvad.

Tulist augusti ootasid grusiinid pikalt

Ani üks parimaid sõpru töötab spordikommentaatorina. Temagi läks oma riigi eest seisma. Ani usub, et kui too poiss oleks pidanud lahingusse astuma, poleks ta enne hukkumist ühtegi pauku jõudnud teha. „Mul oli väga suur hirm tema pärast. Me ei saanud mitu päeva pärast mobilisatsiooni ühendust,“ ütleb ta.

Lõpuks läks tolle sõbra noorem vend samuti kasarmusse. Ühel ööl nende magalat pommiti. Ani teada sai neli või viis meest surma, teised haarasid relvad ja neile anti käsk põgeneda.

Kui poisid elusate ja tervetena koju jõudsid, kurjustas nende ema enne veel kui poegi   kallistada jõudis: „Mina teist desertööre ei kasvatanud!“

8. augusti öö, kui sõjalennukid üle Kazbegi lendasid, polnud Anile suur šokk – ta oli teadmisega säärasest ohust üles kasvanud. Samuti ei olnud tal hirmu, sest Kazbegi pole  strateegiline sihtkoht ja olulisi maamärke seal ei asu.

Alpinst Churab (49) meenutab, et oli päev varem koos teiste mägironijatega Kazbegilt alla tulnud. Oma parimatel aastatel on Churab Gruusia kõrguselt kolmanda mäe Kazbegi (5033m) tippu roninud ka 15 korda aastas. Järjekordset mäevallutamist tähistati sellegipoolest mehiselt.

Öösel sakutas naine Churabi üles sõnadega, et sõda on lahti. „Võtsin poisi kaenlasse ja panin jooksu,“ naerab kolmelapse isa Churab tagantjärele. Kuhu ta jooksis, ei tea ta siiani - „Ja tolka begal,“ ütleb ta vene keeles.

Churabil, on kindel veendumus: „Meil pole vaja ameeriklasi ega venelasi! Meil on mäed, meil on sport ja meil on turism!“ Selle peale pakub ta külalistele ploomiviina ning kohalikku juustu peale hammustamiseks.