Kaadreid Mägi-Karabahhist 12.01 - 17.01 (2012)
Vardenisist asusime teele Karabahhi pealinna Stepanakerti poole...
Karabahhi mägede vahel jõe ääres kaeti laud babuška hapendatud kapsa, lavaši ja kõige paremaga, mis sinna peale käib ja juurde kuulub.
Stepanakert
Sušhi
Esimene päev (12.01)
Valge Žiguli, tumeroheline Ople Astra, kollane Ziguli, tume Volkswagen ja olemegi supsti Gruusia - Armeenia piirilit Vanadzoris (80km nagu nalja). Väike lõuna ja pöidlad jälle püsti.
Kolm prisket poissi tulevad Sotšist musta Opeliga ja aitavad meid mõned kilomeetrid edasi.
Kui heledat Žigulid rooliv vanem härra ei ole kuigi jutukas, siis järgmine, meie esimese kahe uksega Lada piloot on poliitikas sügavalt pettunud ja häiritud vohavast korruptsioonist. Plaan paar kilomeetrit Sevani poolsaareni jalutada, mööda Armeenia suurima Sevani järve kallast, luhtub kiiresti. Meie kõrval esimesena peatunud tumeda Žiguli juhi veename ära, et küüti pole meil tarvis, ent järgmine mees, Reno juht, juba alla ei anna. Istume peale ja paari minutiga olemegi Sevani poolsaarel asuva katedraalini viiva trepi ees. Samas lähedal võtame ööks kolmetoalise treileri 6000 kohaliku drami eest. Kuigi treileris on ka WC, siis meie viibimise ajal see ei tööta ja hädale tuleb läbi lume kuivkäimlasse minna.
(Esimese päeval läbime ca 150 km.)
Teine päev (13.01)
Ka hommikul saame esimese auto peale ilma pöialt tõstmata. Punasele Žigulile järgneb punane Lada Samara. Vanaisa väljanägemisega juhi telefoni helinaks on "I'm so lonely broken angel". Nunnu.
Järgneb must Žiguli ja sellele, oh üllatust, valge Mercedes kaubik, kuna kong on alkoholi täis, millest saame küüdi lõpus ka oma osa (pudel veini ja sidruniviina), pressime ennast juhi ja kaardilugeja vahele. Mehed väidavad, et nende rahvuskala lõhet Sevanist enam naljalt ei leia. Jätkame valge Žiguliga kuni Vardenisini, kus pärast väikest ringkäiku praeme hosteli peremehe köögis makarone munadega ja pakume rooga nii peremehele kui tema isale. Toidu kõrvale avavad mehed Nemiroffi pudeli ja hakkavad tooste vorpima.
(Teisel päeval jõuame Sevani loode kaldalt järve kagu nurka. Läbitud teekond ca 110 km kilomeetrit.)
Kolmas päev (14.01)
Hommikul kell 10 asume Vardenisist itta Sotki poole. Päev algab Niva, "policemänide" ja Villisega, kus ei puudu ka Kuldhammas. Edasi teeme sõitu kohaliku söekaevanduse Kamaži kabiinis. Kolme kilomeetri kõrgusel asuvast söekaevandusest alutasime läbi tigeda tuisu ca 5 km jalgsimatka alla orgu.
Alla jõudes tervitas meid juba päike. Olime jõudmas Mägi-Karabahhi ja autosid kohtasime nüüd harva. Pärast mõningast jalutamist võtsid meid peale härrased Uvaz bussiga. Neli pintsaku, nahk- ja teksatagiga ning kampsuniga meest otsustavad oma harjumuspärases kohas ka babuška kaasa pakitud toiduga pikniku korraldada.
Pitse kokku lüües kõlanud "Snobõi god" seletab viimaks, miks eelmisel õhtul Armeenia televisioonist lastelaulud kõlasid ja taidlejad oma programmi esitasid. Pikemalt järgi mõeldes usukusime end öösel läbi une ka väljast paigutamist kuulvat. Vana Kalendri järgi saabunud uus aasta oligi ajendanud härraseid pikemat reisi ettevõtma - suunduti Martkaeri sõpradele häid soove soovima.
Põhjapoolt Karabahhi sisenedes võis tee äärne putka ja värvikaotanud seisev tõkkepuu põhjal oletada, et küllap siit see 20 aastat tagasi isehakanud riigi piir siis lähebki.
Härrastega hüvasti jättes proovime taastuda Uvazis rappumisest, ent kuna päike plaanib peagi loojusmist hääletame ennast Žiguli peale, mille noored omanikud meid lahkesti Stepanakerti viivad ja meile sobiva öömajagi otsivad.
Enne pealinna jõudmist käime läbi aga mitmeid külapoode ja putkasid, et neilt tellimused võtta. Kuigi sõit venib ja ootamist on üksjagu, on küla elu nägemine meedejääv kogemus - lapsed ratsutavad ilma sadulateta külavahel kui vanaad kauboid. Lisaks teeme õhtupimeduses peatuse ka kloostris, mille üle noored uhked on.
Noormehed toovad meile sõidu ajal nii õlut, kokat kui ka suupistet. Tänuks kingime neile Vana Tallinna.
(Vardenis - Stepanakert ca 160km)
Neljas päev (15.01)
Hommikul Stepanakertis peatab meid tänaval sinise triiksärgi ja lipsuga härra. Selle vana jallgpalluri poeg pidavat hetkel Danskis mängima ja tütar elavt tal Kiievis. Härra olevat nooruses ka Baltikumis käinud ning leiab, et Eesti oli (või on ehk seni?) Soome paroodia.
Kuna pühapäeval on kinni nii välisministeerium kui linnamuuseumid, sõidame bussiga Askerani kindlust vaatama.
Viies ja kuues päev (16.01-17.01)
Alustame Karbahhi ajalugu tutvustava muuseumiga. Kuigi on meie viimane päev Karabahhis võtame välismiministeeriumist ca 8 dollari eest passi viisad.
Järgmine peatus on Šuši kindlusevaremed. Väike paus tee ja küpsistega kindlusemüüril ning edasi on suund Jerevani.
Pärast ööd Jerevanis suundume linnast välja Thbilisi poole, ent enne linnapiirile jõudmist kutsub meid kohaliku bensiinijaama omanik meid oma kontorisse, mis kujutab endast mitme magamistoa ja köögiga korterit, kus elab tema ema. Kohvi kõrvalt ei puudu muidugi ka ema poolt pakutut kehakinnitus ja konjak.
Õhtuks olema aga tagasi märkamatult nii koduseks saanud Thbilisis.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Väga apoliitilise reisipäeviku lõpetuseks geopoliitiline kaart Kaukaasiast.
Artiklid:
No comments:
Post a Comment