27.11.2011
Kuna koolis jäävad loengud ära juba peaagu et regulaarselt ja kodutööde tähtajad on kergesti edasilükatavad, sai nädalavahetusl lubada väljasõidu pealinnast. See kord sihtkohaks Uplistsikhe ja sealsed koopad, mis asuvad 10 kilomeetrit Gorist ida pool.
Uplistsikhe koopalinn on Lonely Planeti järgi üks Kaukaasia vanemaid asundusi, mis rajati juba hilisel pronksiajal (ca 1000 eKr) ja täiustati peamiselt 6. sajandist eKr kuni 1. sajanini pKr. Sealsed pühakojad on enamasti pühendatud päikese jumalannadele. Ja ilmteeade lubaski pühapäevaks päikest, mis kahjuks vett ei pidanud.
Ilm osutus üpriski vesiseks, ent jalutuskäigu ideele sel vett peale ei õnnestunud tõmmata. Umbes viiendal kilomeetril ostsin poest kolm paari meeste (muid ei olnud) sokke ja umbes viis kilomeetrit hiljem koopalinnas vahetasin need oma läbivettinud matkasokkide vastu ka välja.
Kuid enne veel kui jõuame koopalinna värvateni, kus sissepääsuks küsitatakse oodatud 10 raha eest vaid 1 kohalik, võtab meid udus peale kollane pirukalaadne auto. Sõidame 500 meetrit koopalinna väravateni. Lahke juht lubab meid ära oodata ja tagasi Gorisse visata.
Uitame oma uitamised ja teeme pildid. Ja truu autojuht ootabki.
Kuid kui jutt juba veerema hakkab, ega sel siis enam lihtne lõppeda pole. Vaja ju naist ja lapsi näidata ja presidenti kiruda. "Saakašvili skazat rabota jest, rabota jest. A gde?!? Zdies niet!" muutub meie autojuht emotsionaalseks ja väidab, et külades on töötusemäär suurem kui 60 protsenti.
Märkamatult on jalas soojad sussid ja märjad jalanõud plekkpliidi all kuivamas. Nelja toa peale on plekkpliit ainuke küttekeha elamises. Sooja õhku jagub täpselt nii kauaks kuni püsib leek. Selle eest on tuba täis sooje inimesi. Ja kuna lisaks pühapäevale on ka St Geogi püha, voorib ka külalisi ehk rohkem kui tavaliselt. Naised hoolitsevad, et tuli ei kustuks ja külalistel jaguks nii sooja kanaliha kui koduveini ja kodust roosikonjakit.
Õhtu lõppeb perekonnaalbumite vaatamisega. Järgneb film "5 Days of War", mis räägib juba rohkem kui kolme aasta tagustest kurbadest sündmustest, ent perel on mälestused värsked. Filmi vaadates valdab kummaline tunne. Oleme filmis näidatud paikadest umbes 15 kilomeetri kaugusel. Mõtlen, et pole kunagi olnud sõjale nii lähedal kui tol õhtul gruusia perega teleka ees istudes - ja ometi olen olnud, ning olen, sellest kõigest nii kaugel.
 |
| "Turistid" hommikul Thbilisis Didube peatuses. |
 |
| Poolel teel Uplistdikhesse. |
 |
| Taamal koopalinn. |
 |
| Oinas läheb mäeotsa ohverdamisele. |
 |
| Kukke ootab oinaga sarnane saatus. |
 |
| 5-aastane Nodar saab tomati tükeldamisega hästi hakkama. |
 |
| Uhkeldame Gruusia lipuga. |
 |
| Posid joonistavad koos kindlust. |
 |
| Peretütar istub maja ainsa küttekeha juures soojas. |
 |
Grusiinid usuvad, et külalised on Jumala kingitus ja
seega tuleb kõik, mis kodus, lauale panna |
 |
| Nodaril tuleb lugemine ja kirjutamine juba ladusalt. |
No comments:
Post a Comment