Sighnaghi, 22.-23. oktoober/2011
Vahel on tunne, et enam ei taha ja ei viitsi. Siis tuleb aga päike ja kõik on jälle paigas. Jalutad, teadmata kuhu, ja naeratad, teadmata kellele. Ning siis head asjad juhtuma hakkavadki - kui avastad, et oled eksinud.
Loed raamatust, et kuskil lähima kolme kilomeetri raadiuses on klooster, mis ümbritsetud küpressi puudega. Seisad mäeotsas ja kujutad ette, et see, mis taamal paistab ongi just see, mille kohta äsja lugesid. Päevale sisukust otsides otsustad sa kloostrini jalutada.
Tüdinenud endast ja mõtetest, teed juhusliku katse oma kujutlusele kinnitust otsida. See purustatakse, aga sa ei hooli. Kuigi raamatust loetud Bodbe klooster väidetaks olevat täpselt vastasuunas jätkad sa oma teed juba alustatud rada pidi. Ent enne veel jõuab vastaja sind endale külla kutsuda ja sina küllakutse tagasi lükata ning juba sa leiadki end sünnipäevapeolt, kus ei puudu suurepärased söögid ja koduvein, laul ja tants klaveri saatel, nali ja naer hommikuni ning mis peamine - pehme voodi ja soe tekk.
Irina sai 13-aastaseks. Tema vanaema Keto on endine naistearst, kellelt ma juhtusin teed küsima.
Kui mina maršutkaga Sighnaghisse jõudisn olid keavetööd juba alanud ja isad ergutasid poegade jalgpalli.
Keto rõdul-hoovis. Vaade peamises veinipiirkonnas Kakhetias mägedele.
Enne kui lihad vardasse torgati, said tüdrukud vardad soojaks võidelda.
Pärast võitlust lauldi hääled lahti.
Sünnipäevalaps Irina pidu nautimas.
Kolm põlvkonda grusiinlannasid klaveri taga.
Irina meelitab mind mitte maršutkale minema ja ööseks jääma. Õnnestub!
Tantsiti nii, et maa oli paberist valge!
Üheksa aastased piigad joovad igavese sõpruse märgiks. Veini klaasid tühjenevad neil kiiremini kui minul.
Tüdrukud on valmis linna peale minema.
Linna peal organiseerivad tüdrukud mängleva kergusega kaks tiiru mootorattaga, midagi selle eest maksmata. Kuulda on küll teiste turistide nurinat, et teised nüüd kauem ootama peavad, aga Irinal on ju sünnipäev!
Huvitav, mida sünnipäevalaps soovis?
Järgmisel hommikul Thbilisisse jõudes näen tõsist vaeva, et külakost maršutkast metroose ja metroost üles mäkke koduukseni vedada.
Viinamarjad, mis kaasa pakiti.
Kogu pidu läks maksma ühe julge pealehakkamise ja 6 larit maršutka pileti eest Sighnaghisse. Boonuseks sain tagasiteel põsemopsu kohalikult vanamehelt, kes maršutkas kell 7 hommikul juttu üritas teha. Millest see jutt olema pidi, aru ma ei saanud. Ei saanud sellestki aru, mis keeles see oli. Ka juba peaagu aasta Gruusias elanud inglise keele õpetaja ühendriikidest, kes mõikab muidu arvestataval tasemel kohalikku slängi, ei osanud mind tõlkimisel aidata.
Muide samal ajal ca 60 kilomeetrit Sighnaghist pidasid teised rahvusvahelised pidu kohalikus pulmas.
No comments:
Post a Comment