Kazbegi 10/2011

15.oktoobril 8 paiku hommikul Bussi(loe:maršutka)jaama jõudes, piirasid meid ümber taksojuhid, kes väitsid üpris kindlameelselt, et ühtegi bussi ega maršutkat küll sel päeval Kazbegi ei sõida - küll võib aga keegi neist endist meid kohale viia. Kuigi nende juttu me uskuma ei jäänud, sai määravaks mõistlik hind ja asjaolu, et saime petusi seal, kus tahtsime.

Meie "taksojuht" (pildil), kes meid Kazbegi viis polnudki päris taksojuht. Nagu hiljem selgus, sõitis mees lihtsalt Thbilisist kodukülla tagasi ja meie maksime kütte eest. Meile diil sobis ja küllap ka talle, sest kui vähegi tema kollasel Žiguli hoog sees oli ja tee alla mäge läks, keeras ta süüte välja. Palju sellise sõidustiiliga tegelikult kütet säästab, jäi teadmata.

Kohale jõudes viis taksojuht meid oma klassiõe juurde, kes meile süüa ja ööks ulualust pakkus. Väikese tasu eest muidugi.

Teel Kazbegi tegime jahedast ja veidi vihmasest ilmast hoolimata peatusi, et värviline sügis pildile püüda.

Teele jäi ka Ananuri kindlus koos kirikutega, mis pärit 17 sajandist.

Ananuri.

Mägedele lähemale jõudes ei hakanud me lambaid lugema, aga kui teinekord öösel und ei tule, siis proovin pildil olevad kindlasti üle lugeda (:

Alates sellest teeäärsest turust, algas autojuhi sõnul teelõik "ämma keel", mis oli omajagu kõver.

Siin see "ämma keel" vooklebki.

Soolaväljad. Kui soolaväljalt tulev vesi pudelisse panna, teeb see hiljem vurtsu nagu poest ostetud gaseeritud vesigi.

Tsminda Sameba kiriku juures ca 2200m kõrgusel vaade Kazbegi külale.


Tsminda Sameba kiriku juures.


Tsminda Sameba kiriku juures vikerkaare all.



Vaade mägedele.

Vana Tallinn vahetab omanikku. Churab pakub vastu chachat, õlut ja ploomi viima. Peale hammustame saia ja kohalikku juustu.

Autojuhi klassõel Maial, kelle juures peatusime, on kaks väikest last. "I am Mari," julgeb üks neist (pildil) ennast ema utsitamisel tutvustada ja poeb siis kohe ema selja taha peitu.

Maia juures söön ära ka oma elu esimesed viigimarjad, mis on küll juba purki pandud ja moosiks keedetud...

Hommik Kazbegis. Vaade külalistemaja rõdult.


Kazbegi külavahel.

Kazbegi tänaval ootas mind hommikul selline klišee.


Ani ja tema ema on peale kohvitamist lahkelt valmis meid Vene piiri äärde sõidutama ja seal jalutame üles Gveleti kose juurde. Jalutuskäigul maitsesime marju kukerpuu ehk barbarissipõõsast (pildidl).