Один день в Петрозаводске

В августе,

2011

Один день в Петрозаводске

Утро. Моя хозяйка опять сделала мне контрольную работу на кухне во время завтрака. Она показывает мне разные вещи и я должна ей ответить: "Эта тарелка, это картинка, эти вилки". Она показывает мне цветы, но этих слов я не помню.

«Что же это было? Почему я не помну правильного слова? Стыдно,» думала я.

Она ждала, но я не могла найти нужное слово.

Наконец я ответила: «Эти розы».

Она рассмеялась: «Иди уже в школу!»

«Правильно, мне нужно ещё много учить,» думала я тихо. 

В школе я встретилась с итальянцем. Прошлым вечером мы вместе, ели мясо медведя в местном ресторане. 

«В России наверное много медведей?» спросила я, потому что было жалко медведя.

«Запомни, когда ты закончишь есть своё блюдо, одним медведем станет меньше»,- он и не пытался утешать меня.

Я пообещала что никогда больше не стану есть медведей.

После обеда я уехала домой на автобусе. Но оказалось, что это был не тот автобус, и он отвёз меня в другое место, совсем не в то, что мне было нужно.

Когда я это поняла, была уже последняя остановка. Что делать? Ночь, незнакомый город, автобусы больше не ездят. Начинать плакать сразу или немого позже?

«Где мы?» спросила я водителя.

«А кто ты? Иностранка? Откуда?» ответил он вопросами.

Я рассказала мою историю и он рассмеялся. Я уже знала этот улыбку. Точно так же смеялась утром моя хозяйка. 

Я спаслась. Он свозил меня на автобусе в другой район, где я жила с хозяйкой в многоэтажном доме. По дороге он зашёл в киоск и купил мне подарок – два литра кваса.

Был уже поздно, но мы с хозяйкой готовили из кваса хорошее русское блюдо- окрошку. Потому-что русским летом никогда не поздно варить вкусный суп из кваса, огурцов и зелени.

А этот итальянец, которого я встретила утром в школе, рассказал другой рассказ.

После ужина в ресторане, он пошёл праздновать день рождения своего хозяина.

«Мы выпили бутылку коньяка, это было уже после вина. Поехали в ночной клуб, я был уже пьян, но выпили ещё мартини. Мы потанцевали и пошли в русскую баню. Выпили пиво. Потом водку. Мы были голые и пьяные,» сказал он.

«Утром хозяин убедил(заставил) меня выпить ещё одну рюмку водки от похмелья. Я не хотел, но он сказал что он охотник и охотится на медведей и итальяно (итальянцев). Тогда я конечно выпил эту рюмку и сейчас хорошо чувствую себя.»

Несмотря ни на что, я уверена, что русские любят квас больше чем алкоголь.Также, здесь в Петрозаводске, я подтвердила другой стереотип: Русские очень гостеприимные.

Счастье не за горами. Счастье в горах.

Архыз, Россия

2013 (27.04 - 10.05)

"Альпинизм без риска, это не альпинизм.
Альпинизм без страха, это не альпинизм"

Ehk keelekümblus alpilaagris
(Language immersion in the alpinism camp)

Vaata siit, kuidas minust sai "Alpinist Rassii" (Muusika: Sergey Zhuravlev)

Смотри как я получила значок "Альпинист России" (Музыка: Sergey Zhuravlev)

(https://dl.dropboxusercontent.com/u/35532029/publish_to_web/soundslider.swf)

Особое спосибо: 

Егор; Ярослав; Инна;

Mr Bell; 

Sergry Zhuravlev and other great instructors

Moldova 2012

01.06.2012 - 29.06.2012

(Infotag)

Europe's Poorest Are Rich

Estonians love Georgia but do not know too much about Moldova. In 2011 when I packed my luggage to go to Georgia for an exchange semester, my family and friends got really excited about it and a few even said they wished they could come with me. But when I told them that I was going to do my internship in Moldova, nobody paid much attention to that. ‘Why Moldova?’ some asked. The most I got were the comments that Moldovan girls look like ‘bimbos’ and you are likely to catch rabies.

  

Well, skirts are indeed short in Moldova, but given the last summer's heat light clothing seemed to be necessary for survival. Roads in Moldova are bumpy and overcrowded minibuses and trolley-buses are not the easiest places to wear heels. Yet, girls manage it well there. And I saw much fewer dogs on the streets than in the neighbouring Romania, which I visited last year.

When I complimented Moldovans on their green capital, many locals asked for  assurance. ‘Do you really think it is green?’ they asked and looked ashamed of the waste thrown on streets.

One of my fixed ideas about Moldova, described in international news as Europe's poorest country, was that the country is almost empty, with most of its citizens being abroad in search of a better life and towns and villages being populated mainly by grandparents who are taking care of their grandchildren.

Yet, one of the first things that I noticed upon my arrival in the sunny and hot capital of Moldova on 1 June 2012 was the large number of well-dressed, happy and smiling children on the streets. It turned out that International Children's Day was celebrated on that day. ‘That explained it,’ I thought. 

But I was surprised to see that the residential area on the outskirts of Chisinau, where I lived for a month, was full of knee-high kids and their young mums. My impression was that Chisinau was a city of kids. They were everywhere: on the streets, parks, stores and coffeehouses.

Unfortunately, I did not have a chance to spend a lot of time in the countryside to witness whether it is really empty as reported. Still, on a few occasions that I had to visit Moldovan villages, I found them really romantic. I was stunned by the pure nature and freely living poultry, grandmothers in colourful smocks pumping water from common wells and fathers and their young sons working with horses. All that was amazing and at the same time it was hard to believe that people still make a living like that.

On the other hand, in Chisinau I asked myself many times: ‘Where is the much-talked-about poverty?’ Clothing and grocery cost almost the same as in ‘dreamland Europe’. Coffeehouses and terraces do not only look expensive but most of them really are, which, however, does not mean they stay empty. On the contrary, in the evening, after the burning sun has set, people gather outside to breathe some fresh air over a cup of tea or a glass of beer or wine. And then they complain about their low salaries…

Two Moldovan students who have been studying in Tartu, an Estonian  university city, pointed out that when they were invited to apartment parties in Tartu they did not know they had to take their snacks and drinks with them. When Moldovans invite guests, they take care of everything. Estonians are not that hospitable or rich after all.

Meenutus Gruusiast

7.01.2012

Kell on 3.30 hommikul. Lennujaama uksest väljudes pahvatab näkku 25 kraadine leitsak. On 20. juuli 2008. Oleme Thbilisis.

Gruusiast on meil väga kindel ja vankumatu arusaam – siin tuleb veini juua. Pool tundi pärast lennujaamast väljumist ostab seltskond eestlasi endale kohalikku käärinud viinamarjajooki ja sõit Vene piiri äärde Kazbegi võib alata.

Umbes kolm aastat ja umbes sama palju kuid hiljem on mul õnn naasta tagasi maale, kus armastatakse eestlasi ilmselt rohkem kui meie eestlased seda ise suudame.

Grusiinidele paistab Eesti olevat suur vend, kellega sarnaneda salaja ihatakse. Euroopa Liit aga armastav ja pehme vanaema, kelle süles saaks probleemid unustada.

Armastust Euroopa Liidu vastu näitavad tähelipud Thbilisi peatänaval, mis lehvivad siin võrdse uhkusega nii Radissoni hotelli ees kui justiitsministeeriumi fassaadil.

Liiklushääled kõlavad kui sümfoonia

 „New York ja Manhattan on minu unistus!“ ütleb mulle õhates Thbilisi lärmakatel tänavatel jalutades Gruusia noormees Dato. Tänavatel, kus liiklusmärkidest näib suuremat õigust pakkuvat  tugev signaalipurtsakas.Hommikuste ja õhtuste tipptundide ajal moodustavad autosignaalid korraliku pasunakoori, kuhu politseinikud aeg-ajalt oma valjuhäälditega „vahele räppides“ liiklejatele korraldusi jagavad.

„Euroopas on kõik hästi,“ ütleb Dato. „Miks ei võiks meie liiklus olla sama hästi

korraldatud kui Itaalias?“ Üritan vastu vaielda, et ega see Itaalia liiklus nüüd väga palju Gruusia omast erinegi, kuid see üritus nurjub kiirelt.

 „Isegi meie raha näeb välja nägu euro!“ rõõmustab Dato lõpuks. Jah, kaks lari ja kaks eurot on disainilt võrdlemisi ühesugused. Aga kui Eestis saab kahe euro eest vähemalt kaks liitrit piima ja peenemat raha jääb sellest ülegi, siis Gruusias tuleb liitri piima eest välja käia umbes 2 lari ja 80 tetrit (ca 1.2 eurot). Õlu on siin piimast odavam.

Kazbegis külalistemaja pidav pereema jutustas meie külaskäigul elavalt, kuidas ta ikka ja alati arvanud, et grusiinid ei tee muud, kui istuvad laua taga ning joovad.

Pika laua taga peetavad suprad ja sinna juurde kuuluvad tamadad, on tõesti üks Gruusia Nokia. Siis sattus ta Eestisse ja muidugi leidis siit endale häid sõpru. „Nüüd ma tean, et see arvamus grusiinide kohta on kõigest müüt,“ ütleb ta muiates,  näidates üles väikest võidurõõmu, sest on üks rahvus, kes armastab alkoholi veelgi rohkem kui grusiinid.  Seda arvamust on raske ümber lükata.

Kohalikud  koolilapsed rabavad mind kordamööda küsimustega minu alkoholieelistuste kohta  „Do you like vodka? Do you like wine?“ Algul ei võta ma nende ütlusi, et paljud neist proovisid veini esimest korda viieaastaselt, kuigi tõsiselt. Minu umbusk kahaneb märgatavalt, kui 13-aastaseks saanud Irina sünnipäeval tühjendavad 9aastased tüdrukud veiniklaasi minust kiiremini.   

Suurim erinevus eestlaste ja grusiinide joogikultuuris on toostides. Kui meil juuakse joomise pärast, siis grusiinid tõstavad alati klaasi kellegi või millegi terviseks. Toostid on muidugi pikad ja põhjalikud, filosofeerides näiteks teemadel, et õnneks pole vaja uut külmkappi, vaid õhtuks sooja suppi või et tähtis pole, keda sa armastad, vaid et armastad.

Kuigi noored grusiinid paistavad pikkadest toostidest väsinud olevat, levib siiski arvamus, et kuigi kõned ei peaks nii pikad olema, oleks siiski ilus klaasi või pudelit tõstes paar sõna öelda.  

Gorist paarikümne kilomeetri kaugusel kohaliku pere elutoas tooste tõstes jõuab jutt paratamatult ka kolme aasta tagustele kurbadele sündmustele.

Pärast perekonnaalbumi vaatamist lõpeb õhtu filmiga „5 Days of War“. Kaadreid Gori linna pommitamisest on valus vaadata. Mõte, et selles samas toas oli alles 20008. aasta augustis sõja eest varjus ligi 20 pere sõpra-sugulast, on veelgi valusam.

Juulis 2008 oli supra’lauas kuulda arvamust, et Venemaa rünnaku korral võtavad kõik lauas istuvad mehed relvad ja lähevad sõtta. Umbes nii juhtuski.

Ani (25) on veetnud kõik lapsepõlvesuved Kazbegis. Ta meenutab, et paljud tema sõbrad kutsuti kaitsesse. Ilma vähimagi väljaõppeta anti neile kätte relvad.

Tulist augusti ootasid grusiinid pikalt

Ani üks parimaid sõpru töötab spordikommentaatorina. Temagi läks oma riigi eest seisma. Ani usub, et kui too poiss oleks pidanud lahingusse astuma, poleks ta enne hukkumist ühtegi pauku jõudnud teha. „Mul oli väga suur hirm tema pärast. Me ei saanud mitu päeva pärast mobilisatsiooni ühendust,“ ütleb ta.

Lõpuks läks tolle sõbra noorem vend samuti kasarmusse. Ühel ööl nende magalat pommiti. Ani teada sai neli või viis meest surma, teised haarasid relvad ja neile anti käsk põgeneda.

Kui poisid elusate ja tervetena koju jõudsid, kurjustas nende ema enne veel kui poegi   kallistada jõudis: „Mina teist desertööre ei kasvatanud!“

8. augusti öö, kui sõjalennukid üle Kazbegi lendasid, polnud Anile suur šokk – ta oli teadmisega säärasest ohust üles kasvanud. Samuti ei olnud tal hirmu, sest Kazbegi pole  strateegiline sihtkoht ja olulisi maamärke seal ei asu.

Alpinst Churab (49) meenutab, et oli päev varem koos teiste mägironijatega Kazbegilt alla tulnud. Oma parimatel aastatel on Churab Gruusia kõrguselt kolmanda mäe Kazbegi (5033m) tippu roninud ka 15 korda aastas. Järjekordset mäevallutamist tähistati sellegipoolest mehiselt.

Öösel sakutas naine Churabi üles sõnadega, et sõda on lahti. „Võtsin poisi kaenlasse ja panin jooksu,“ naerab kolmelapse isa Churab tagantjärele. Kuhu ta jooksis, ei tea ta siiani - „Ja tolka begal,“ ütleb ta vene keeles.

Churabil, on kindel veendumus: „Meil pole vaja ameeriklasi ega venelasi! Meil on mäed, meil on sport ja meil on turism!“ Selle peale pakub ta külalistele ploomiviina ning kohalikku juustu peale hammustamiseks.

Ise tehtud, hästi tehtud

Köögis

Kohalikud