Jõulud Gruusias

                                                                                                 Fotomeenutus jõuludest 24.12 - 30.12.2011

Millalgi, umbes kolm kuud tagasi, olid jõulud ja oli jõululaupäev. 

Sõitsime maršutkaga Thbilisist Borjomisse. 

Jalutasime linnas ja jalutasime metsas, kuni ledisime mägede vahel basseini soojaveetoruga. 

Kuulu järgi oli torust tulev vesi 32kraadi.

Metsast välja jalutades kihutasid meile vastu metsamehed.

Järgmisel päeval sõitsime rongiga Borjomist mööda mäekülge üles Bakurjanisse,...

... et seal paar ringi traavi sõita.

 Ja siis jälle tagasi Borjomisse (seda puhku siis maršutkaga), et õhtuks Aklatsikhesse jõuda. 

Aklatsikhes lahutasime meelt taksojuhtidega kaubeldes. 

Tahtsime järgmisel hommikul varakult Sapara kloostrit näha ja siis edasi Khertvisi kindluseni jõuda, et teha sealt üks vahva jalgsimatk Vardzia koobasteni.

Vihma tibutas ja taksojuhid tahtsid raha.
Nende hind hakkas 100st larist ja langes 80ni,. Meie pakkumine oli 50 (maksimaalset 60) lari.
Kauplesime, mis me kauplesime, aga tulemust see ei andnud. 
Viimase taksojuhiga õnne proovides olime juba Sapara kloostri oma plaanidest välja visanud.
Kuid, oh õnne, hetk hiljem jookseb meile järele esimene taksojuht.
"Problema netu - 80 lari"/ "50," jään endale kindlaks / "Problema netu - 70" / "50!"/ "Problema netu 60" / "50?" / "Harašoo 50 - problema netu".
Ja nii me käed lõimegi!
Hommikul jäi takso pea pool tundi hiljaks. Juhtub. 
Hoolimata taksojuhi korduvatest kinnitustest, et teab kuidas kloostrini saab, tuli tal lõpuks siiski alla anda ja kohalikelt teed küsida.  
Pildidl on näha teekonda Sapara kloostrini.
Kell hakkas kaheksa saama. 

Sapara klooster hommikuvalguses.

Tegime taksojuhile märkuse, et sõidu ajal võiks aken kinni olla ja suitsu hais ei meeldi. Karistus tuli kiiresti. Taksojuht pidas elektriliinide all keset lagedat kinni ja veenis mind välja minema, et "ilusast loodusest"  pilti teha. Ise muidugi kimus samal ajal väljas suitsu. Olgugi, et kohustuslik pilt ei võtnud kauem kui paarkümmend sekundit koos autost välja ja tagasi sisseronimisega, siis taksojuht tegi oma suitsu ikkagi lõpuni. 

Jalutus Khertvisist oli alanud.

16 kilomeetri pärast ootasid Vardzia koopad.

Noored "Jürid" külavahel poseerimas. 

Ja nii see tee seal orus kulges...

Kuni jõudsime koobasteni. 

Vardziast saime kella kolmese maršutka peale, mis meid tagasi Akhaltsikhesse viis .

Ostsime kiiruga vorsti ja saia ning juba olime järgmise maršutka peal, mis meid Khashurisse (pildidl) rongi ootama viis. 

Rongi väljus öösel pool kaks. Oli pikk ootamine.

Õnneks leidus jaamas kohalikke, kes meid paariks tunniks kodustasid.

Oli see neil pood või korter, kus me istusime jäigi arusaamatuks. Voodi oli nurgas, mõnedel jookidel riiulis olid hinnasildid.

Õlle eest meil maksta ei õnnestunud.  

Ja teisipäev hommikuks olime Batumis Musta mere ääres.

Esimesel päeval jalutasime kalaturule, kus haises, nagu ... kalaturg (ei oleks käinud, ei usuks). 

Nautisime öist tuledesära.

Järgmist päeva Batumis alustasime botaanikaaia külastamisega,

 mille väravas ma oma esimese mandarini puu otsast korjasin.

 Toores ta oli, aga ikkagi päris. (Võimalik, et tegu oli siiski apelsinipojaga.)

Edasi liikusime Sarpisse, mis Gruusia-Türgi piiril. 

Passiga mehed said üle piiri. Minul ID-kaardiga tuli Türgit (pildil) kaugemalt vaadata. 

Batumi maršutkajaamas müüsid alaealised tulevärki...

... ja vanemad mehed tubakat. 

Suurim nõudlus tundus olevat aga kanadele.

Sõitsime ööseks Potisse. 

Kuna me Potis midagi peale ei osanud hakata sõitsime edasi  Zugdidisse ja sealt öörongiga tagasi Thbilisisse.